KOerte vaktsineerimisnõuded

Koerte katk, nakkuslik hepatiit ja parvoviroos.

Koer peab olema vaktsineeritud koerte katku, nakkusliku hepatiidi ja parvoviroosi vastu vähemalt kaks korda kutsikana (viimane vaktsineerimine 14-16 nädala vanuselt). Esimene revaktsineerimine peab olema teostatud mitte hiljem kui aasta pärast esmase vaktsineerimisseeria lõppu. Edasised revaktsineerimised peavad toimuma ravimi pakendi infolehes antud juhiste kohaselt, aga mitte harvemini kui 3-aastaste vahedega. Kutsika teisest vaktsineerimisest (revaktsineerimine) peab olema möödunud vähemalt kaks nädalat, enne kui koer võib osaleda näitustel ja võistlustel või muudel koerte kogunemisega seotud üritustel. Kui revaktsineerimise tähtaeg on ületatud, peab uuest vaktsineerimisest olema möödunud vähemalt kaks nädalat, enne kui koer võib osaleda koerte kogunemisega seotud üritustel.

Täiskasvanud koertel enne kehtivusaja lõppemist tehtud vaktsineerimisele ooteaega ei ole. 

Marutaud

Koer peab olema vaktsineeritud marutaudi vastu alates 12 nädala vanusest (varasemaid vaktsineerimisi ei arvestata) ja vaktsineerimisest peab olema möödunud vähemalt 30 päeva, enne kui koer võib osaleda näitustel ja võistlustel või muudel koerte kogunemisega seotud üritustel.

Edaspidi vaktsineeritakse loomi vaktsiiniga kaasasoleva infolehes toodud juhiste kohaselt ja sagedusega, kuid mitte harvemini kui 24 kuu möödumisel viimasest vaktsineerimisest.

Kui vaktsineerimise tähtaeg on ületatud, peab uuest vaktsineerimisest olema möödunud vähemalt 30 päeva, enne kui koer võib osaleda näitustel ja võistlustel või muudel koerte kogunemisega seotud üritustel.

Enne kehtivusaja lõppemist tehtud vaktsineerimisele ooteaega ei ole.

USSIROHUD

Üldine soovitus on, et täiskasvanud koerad peaksid saama ussirohtu neli korda aastas. Emastele koertele, kes toovad järglasi, tuleks ussirohtu anda enne paaritumist, poegimise järel ja paar nädalat peale poegimist imetamise ajal. Samal ajal tuleb teha esimene ussitõrje ka kutsikatel. Kutsikate ussitõrjet korratakse veel 7 ja 11 nädala vanuselt. 

Eestis on koerte tavalisemad siseparasiidid solkmed ja paelussid. Kõige tavalisem on koerasolge(Toxocara canis). Emane solge võib koera soolestikus muneda päevas 200 000 muna, mis levivad väljaheidetega keskkonda. Nii levib nakkus hõlpsasti koeralt koerale. Kutsikad võivad nakatuda solkmetega oma emalt juba looteeas. Koerasolkmetega võivad nakatuda ka lapsed!

Paelussid on vähem levinud, kuid siiski üsna tavalised. Nad levivad mitmesuguste vaheperemeeste abil. Koeraviik(Dipylidium caninum) levib näiteks kirpude vahendusel. Koertel ja kassidel, kes söövad toorest või hooletult küpsetatud kala, võib esineda laiussi(Diphyllobotrium latum).

Ussitõrjeks on loomakliinikutes ja veterinaar-apteekides saada mitmesuguseid preparaate nii tablettidena kui pastadena. Profülaktiliseks tõrjeks on soovitav kasutada laiatoimelisi preparaate mis mõjuvad nii ümar- kui paelusside tõrjeks. 

Ussitõrjesse tuleb suhtuda tõsiselt, sest kutsikatel võib nende esinemine põhjustada raskeid tervisehäireid ning lõppeda ka surmaga. 

MIKROKIIP

Mikrokiip on väike riisitera suurune vidin, mis pannakse koerale kaela piirkonda naha alla süstlaga. Igal kiibil on oma unikaalne number. Mikrokiibi numbrist pole kasu kui selle abil ei ole võimalik tuvastada koera omanikku. Kiibi registreerimine võtab vaid paar minutit ja teatud juhtudel mõned eurod – seega raha ja aja kokkuhoiuks kiibi mitteregistreerimist küll nimetada ei saa. Igal aastal läheb kaotsi ja leitakse sadu koeri üle Eesti. Pahatihti on leitud koertel mikrokiip küll olemas, kuid kuna seda ei ole kantud ühtegi registrisse, ei ole võimalik omanikuga kiiresti ühendust saada.

Eestis on olemas kolm registrit, mille kaudu on võimalik koera ja/või omaniku andmeteni jõuda:

Eesti Kennelliidu register, riigi hallatav Lemmikloomaregister LLR ning Eesti Väikeloomaarstide seltsi poolt hallatav Lemmikloomaregister.

Esimene neist – Eesti Kennelliidu oma – kajastab vaid tõukoerte andmeid. Alates 2012. aasta kevadest kannab Eesti Kennelliit kutsikate registreerimisel koheselt registrisse ka kutsikate kiibid ning – kui need andmed kasvataja poolt antakse – ka omanike andmed. Kiibinumbri lisamine on tasuta.

Lemmikloomaregistrisse kannavad andmed veterinaarid – selleks tuleb täita vastav avaldus ning tasuda registreerimistasu. Lemmikloomaregister teeb koostööd rahvusvahelise kiibiregistriga Europetnet, seega isegi välismaal kaduma läinud lemmik võib just tänu sellele registrile koju tagasi saada.

Kolmandasse registrisse – Lemmikloomaregister LLRi – saab inimene portaali  www.llr.ee/e-teenindus  kaudu oma lemmiku andmed ise tasuta sisestada. Meeles tuleks pidada, et mitmetes omavalitsustes on koera registreerimine lausa kohustuslik.

Kui olete ostnud kutsika, kellele on mikrokiip juba paigaldatud või olete ise loomaarsti juures lasknud kiibi panna, tuleks üle kontrollida, kas andmed on ikka kiipe kajastavatesse registritesse kantud. Kiibi numbrit kontrollides peab andmebaas välja andma õige omaniku andmed ning tema kontakttelefoni. Kontrollige seda kohe ja praegu!